Am
Ma alles noor kui ühest-teisest väsind
                          E
Veel suurivaevu talun nüridust
   E
Ja olen vältind - südamele käsi -
                       Am
Nii mõnda eluaegset üritust

   Am
Ka doomino ei paku mulle lusti
                               E
Sest ma ei tea kes ründab laua alt
     E
Neis kivides näen hauakive musti
                          Am
Mis maha pandud juba jäädavalt

Siis linnuäris märkan papagoisid
Ja äkki ehmun - see on tuttav pilt
Ma nagu unes ütlen: "Tere poisid!"
"No tere Juhan!" kostab riiulilt

See kõik on võigas, kuigi jutu käigus
Ma juba jõuan mõtteid koondada
Ja hõikan müüjat, "Kus on inimõigus?
Kes sai nad papagoideks moondada?"

Kultuurivestlus algab võre vahelt
Ma kuulan hinge kinni pidades
Te minge sinna, küsige neilt kahelt
Mis mõte on mu lauluridades?

Ükskõik siin ilmas millele sa toetud
Kas vastu klaverit või piljardit
See kõik ei loe, vaid päevad need on loetud
Paarkümmend tuhat, mitte miljardit

Ka Maanus suri, ära suri Maanus
Ta maeti maha, mis seal rääkida
Ja muude hulgas haual rääkis Jaanus
Ta rääkis hästi, mis seal rääkida

Ka Jaanus suri, ümber tema haua
Me seisime, ka mina olin sääl
Ja rääkisin, ma tegin seda kaua
Mul oli tookord väga ilus hääl